Ei ole vist eriti tuttav tunne? Enamasti liigume ikka pea ees igapäeva, teame täpselt milline on õhtune väsimus, või söök, või poeskäik. Liigume ühes rütmis, samas lumes, usaldame ennast ja aega, joome hommikuti musta kohvi.
Me tantsime ühesuguses rütmis hommikust õhtusse.
Aga kujuta nüüd ette, mis siis, kui keegi seda rütmi lõhuks, kui keegi tuleks ja kisuks metroorongi uksed lahti ja päästaks su Pariisi peale vabaks?
Võib-olla siiski mitte, mõtled sa ja õige kah. Kõik läheb ikkagi edasi, vool kannab kõigest üle ja läbi ja ma ei saa sulle kinnitada, et oled samasugune, kui siis kui oma reisi alustasid. Ei, tõenäoliselt oled sa nii teistsugune, et raske on meenutada, miline olid alguses.
No comments:
Post a Comment