Enne lahkumisi on alati nii. Sa jooksed surfiklubist majapeenrale ja peenralt tänavale. Juhtub, et välja ei tule mitte midagi. Aga sa oled teinud kõik. Vahtinud tõtt gekoga hommikul enne ühtteist. Ja siis tõmbad endale kardinad ette ja teed veel. Muu maailm ei loe.
Kuni taarud vaevalt oma ümaratel taldadel, paljastel jalgadel, seelikusaba peos. Kirja ei tule ja pood on kinni ja teisest toast hüütakse "Tule!"
Kosta on vaid lukus keerduv võti. Ta palub sul korrata, aeglasemalt. On ükskõik, mida ütled, kuni ta kuulab. Uks on nüüd kinni ja väljas sajab.
Sa sõidad läbi tuledes linnatänava. Sõidad kaugele. Kiiev.
No comments:
Post a Comment