"How fragile we are," laulab Sting ja mina tõmban oma pehme käega üle maailma teravate servade. Verd ei jookse, kuid hing jookseb kuhugi peitu. Kuhu? Kuhu on tal minna, kui maailm ei ole kunagi päristiselt minu? Ainult riivamisi libistame end siit läbi. Jäljed lumel katab värske lumi.
Ja ometi on maailm meie ainus kodu. Ja ometi on kodus hea. Meie pehmel käel on kriimud ja kerge valutuige. Kuid see ongi see olemisetuige. Olen olemas ja mu kodu on siin.
No comments:
Post a Comment