Loomulikult kõik muutub, otsad tõmbuvad koomale, õhku jääb vähemaks, silmused langevad vardalt. Küsin endalt koguaeg: kas sellest kõigest ka midagi alles jääb? Ei usu.
Iga hommik annab meile uue võimaluse korda saata midagi suurt. Enamasti saadame lihtsalt päeva õhtusse.
Vahel ei tahagi teha midagi suurt. Tahaks teha natuke, midagi väikest, triviaalset, kellegi selja taga, salaja, üksi. Ja siis minna inimeste sekka.
Inimeste sekka võib muidugi niisama ka minna, aga siis peab oma nägu peitma, oma olemasolu põhjendama, otsima sõnu, tuge, kobama pimeduses.
Täna hommikul ärkasin oma linade vahelt tuhandekordsesse päikesepaistesse. Just nii mitu korda tugevam on päike siin üheksanda korruse korteris. Ja ma mõtlesin, et kõik, mis ma praegu tahan, on olla armastatud.

Aeg voolab
mina kaldal
ootan

miks ma ei lähe
ajaga kaasa
miks aeg ei oota
miks ma ei voola

Mida öelda, kui sõnu ei ole, aga elama peab?

Vahel me satume tundesse, et midagi on puudu. Me kõnnime edasi-tagasi ja elu peaks olema korras ja kõik peaks hästi olema ja ometi on midagi puudu. Me püüame seda tühjust endas täita kõikvõimalikul moel: teeme kohvi, sööme kommi, vaatame vanu fotosid ja avastame, et meil pole nendega mingit sidet. Kas me oleme juba keegi teine? Juba oma eelmisest minast välja kasvanud? Kas ma pole siis enam see tüdruk, kes mööda päikselist Brokaway avenüüd pilte ilmutama tõttas? See tüdruk, kes mööda nii lumist tänavat pilte ilmutama tõttas, et tõttamiseks seda enam nimetada ei saanud? Kas ma pole siis see tüdruk, kes mööda Brokaway avenüüd sõbrannale külla läks, kübar peas ja ootusärevus hinges? Esimene kevadine lõke. Esimene päikseprillipäevitus. Suvi oli kuidagi ootamatult tulnud, raisakotkad peakohal tiirutamas.

Ja nüüd tiirutavad nad mu peakohal ja jahivad mu mõtteid, igatainsat sõna. Kohe sööstavad nad alla ja rebivad mu tükkideks ja ma astun oma kostüümist välja, kummardan publikule, suudlen viimast korda ülikoolisambaid ja kõik.

Aga praegu ma lihtsalt ootan. Ootan, et tuleks miski ja kannaks mu eemale ja haaraks mu endasse ja muudaks mu endaks. Ma võin moonduda milleks tahes. Ainult vormi on vaja.

< m a a i l m >

"How fragile we are," laulab Sting ja mina tõmban oma pehme käega üle maailma teravate servade. Verd ei jookse, kuid hing jookseb kuhugi peitu. Kuhu? Kuhu on tal minna, kui maailm ei ole kunagi päristiselt minu? Ainult riivamisi libistame end siit läbi. Jäljed lumel katab värske lumi.

Ja ometi on maailm meie ainus kodu. Ja ometi on kodus hea. Meie pehmel käel on kriimud ja kerge valutuige. Kuid see ongi see olemisetuige. Olen olemas ja mu kodu on siin.

pea ees tundmatusse

Ei ole vist eriti tuttav tunne? Enamasti liigume ikka pea ees igapäeva, teame täpselt milline on õhtune väsimus, või söök, või poeskäik. Liigume ühes rütmis, samas lumes, usaldame ennast ja aega, joome hommikuti musta kohvi.
Me tantsime ühesuguses rütmis hommikust õhtusse.
Aga kujuta nüüd ette, mis siis, kui keegi seda rütmi lõhuks, kui keegi tuleks ja kisuks metroorongi uksed lahti ja päästaks su Pariisi peale vabaks?
Võib-olla siiski mitte, mõtled sa ja õige kah. Kõik läheb ikkagi edasi, vool kannab kõigest üle ja läbi ja ma ei saa sulle kinnitada, et oled samasugune, kui siis kui oma reisi alustasid. Ei, tõenäoliselt oled sa nii teistsugune, et raske on meenutada, miline olid alguses.

lahkumisi

Enne lahkumisi on alati nii. Sa jooksed surfiklubist majapeenrale ja peenralt tänavale. Juhtub, et välja ei tule mitte midagi. Aga sa oled teinud kõik. Vahtinud tõtt gekoga hommikul enne ühtteist. Ja siis tõmbad endale kardinad ette ja teed veel. Muu maailm ei loe.
Kuni taarud vaevalt oma ümaratel taldadel, paljastel jalgadel, seelikusaba peos. Kirja ei tule ja pood on kinni ja teisest toast hüütakse "Tule!"
Kosta on vaid lukus keerduv võti. Ta palub sul korrata, aeglasemalt. On ükskõik, mida ütled, kuni ta kuulab. Uks on nüüd kinni ja väljas sajab.
Sa sõidad läbi tuledes linnatänava. Sõidad kaugele. Kiiev.

esimene

olemise soojast kojast

vaatan välja

lume välju