Õhtuks hakkas sadama, vaikselt ja tähelepandamatult. Jalutasin kino juurde ja vaatasin kava. Niisama lasin pilgu üle seansside. Ja tulin ära. Mitte ükski ei sobinud. Järgmist nädalavetust polnud veel. Kinopäev oli läbi.

Jah õigus, sel hetkel veel ei sadanud. Oli õhtuselt hall. Üks paarike oli end purskaevu juurde pingile sättinud. Tüdruku pea oli poisi süles ja nad naersid, mis sest, et väljas oli juba külm. Ikka istusin pingile ja lõin raamatu lahti. Kui kaua juba raamatud minuga ei kõnele? Keeran tühja lehe tühja lehe järel. Tean, et sündmused arenevad juba kusagil mujal, elus, mida ei saa ühe ropsuga kinni lüüa, kus ei saa lehte tagasi keerata, mida ei saa käest ära panna või parema vastu vahetada... Kuhu nüüd põgeneda?

Mõtted õhkuvast soojusest

Kihutasin täna rattaga mööda Rocca al Mare rannaala. Päike oli üsna pea loojumas ja armastajapaarid olid juba oma jalutuskäike alustanud. Oli jahe, putukad sööstsid silma ja suhu, kuid minust väljaspool laius soojus. Kas oli see tõesti minust väljaspool? Sööstes läbi armastajate soojade aurade, jäi ka minusse midagi sooja, killuke päikeseloojangu romantikat...

Tuleks loobude enesekesksusest ja lasta endasse ka väljaspoolsust. Filmi vaadates või raamatut lugedes suudame ju nii sisse elada, et samastame end kangelastega või vähemalt oleme sügavalt liigutatud sellest, mida kogeme. Miks me (või ainult mina?) ei võta samasuguse enesestmõistetavusega ka meid ümbritsevat reaalsust, mida läbistavad kõiksugused tunded, põnevad süžeed ja mis parata, tihtilugu ka tragöödiad. Meie elu ei pulbitse vaid meie kehades ja isiklikes mõtetes. Kõik meid ümbritsev võib samuti meie osaks saada ja peabki saama. Nii, nagu sipelgas elab pesakonnana, peaks ka inimene rohkem inimkonnana elama. Nii heas kui halvas.

Loomulikult kõik muutub, otsad tõmbuvad koomale, õhku jääb vähemaks, silmused langevad vardalt. Küsin endalt koguaeg: kas sellest kõigest ka midagi alles jääb? Ei usu.
Iga hommik annab meile uue võimaluse korda saata midagi suurt. Enamasti saadame lihtsalt päeva õhtusse.
Vahel ei tahagi teha midagi suurt. Tahaks teha natuke, midagi väikest, triviaalset, kellegi selja taga, salaja, üksi. Ja siis minna inimeste sekka.
Inimeste sekka võib muidugi niisama ka minna, aga siis peab oma nägu peitma, oma olemasolu põhjendama, otsima sõnu, tuge, kobama pimeduses.
Täna hommikul ärkasin oma linade vahelt tuhandekordsesse päikesepaistesse. Just nii mitu korda tugevam on päike siin üheksanda korruse korteris. Ja ma mõtlesin, et kõik, mis ma praegu tahan, on olla armastatud.

Aeg voolab
mina kaldal
ootan

miks ma ei lähe
ajaga kaasa
miks aeg ei oota
miks ma ei voola

Mida öelda, kui sõnu ei ole, aga elama peab?

Vahel me satume tundesse, et midagi on puudu. Me kõnnime edasi-tagasi ja elu peaks olema korras ja kõik peaks hästi olema ja ometi on midagi puudu. Me püüame seda tühjust endas täita kõikvõimalikul moel: teeme kohvi, sööme kommi, vaatame vanu fotosid ja avastame, et meil pole nendega mingit sidet. Kas me oleme juba keegi teine? Juba oma eelmisest minast välja kasvanud? Kas ma pole siis enam see tüdruk, kes mööda päikselist Brokaway avenüüd pilte ilmutama tõttas? See tüdruk, kes mööda nii lumist tänavat pilte ilmutama tõttas, et tõttamiseks seda enam nimetada ei saanud? Kas ma pole siis see tüdruk, kes mööda Brokaway avenüüd sõbrannale külla läks, kübar peas ja ootusärevus hinges? Esimene kevadine lõke. Esimene päikseprillipäevitus. Suvi oli kuidagi ootamatult tulnud, raisakotkad peakohal tiirutamas.

Ja nüüd tiirutavad nad mu peakohal ja jahivad mu mõtteid, igatainsat sõna. Kohe sööstavad nad alla ja rebivad mu tükkideks ja ma astun oma kostüümist välja, kummardan publikule, suudlen viimast korda ülikoolisambaid ja kõik.

Aga praegu ma lihtsalt ootan. Ootan, et tuleks miski ja kannaks mu eemale ja haaraks mu endasse ja muudaks mu endaks. Ma võin moonduda milleks tahes. Ainult vormi on vaja.

< m a a i l m >

"How fragile we are," laulab Sting ja mina tõmban oma pehme käega üle maailma teravate servade. Verd ei jookse, kuid hing jookseb kuhugi peitu. Kuhu? Kuhu on tal minna, kui maailm ei ole kunagi päristiselt minu? Ainult riivamisi libistame end siit läbi. Jäljed lumel katab värske lumi.

Ja ometi on maailm meie ainus kodu. Ja ometi on kodus hea. Meie pehmel käel on kriimud ja kerge valutuige. Kuid see ongi see olemisetuige. Olen olemas ja mu kodu on siin.

pea ees tundmatusse

Ei ole vist eriti tuttav tunne? Enamasti liigume ikka pea ees igapäeva, teame täpselt milline on õhtune väsimus, või söök, või poeskäik. Liigume ühes rütmis, samas lumes, usaldame ennast ja aega, joome hommikuti musta kohvi.
Me tantsime ühesuguses rütmis hommikust õhtusse.
Aga kujuta nüüd ette, mis siis, kui keegi seda rütmi lõhuks, kui keegi tuleks ja kisuks metroorongi uksed lahti ja päästaks su Pariisi peale vabaks?
Võib-olla siiski mitte, mõtled sa ja õige kah. Kõik läheb ikkagi edasi, vool kannab kõigest üle ja läbi ja ma ei saa sulle kinnitada, et oled samasugune, kui siis kui oma reisi alustasid. Ei, tõenäoliselt oled sa nii teistsugune, et raske on meenutada, miline olid alguses.