Õhtuks hakkas sadama, vaikselt ja tähelepandamatult. Jalutasin kino juurde ja vaatasin kava. Niisama lasin pilgu üle seansside. Ja tulin ära. Mitte ükski ei sobinud. Järgmist nädalavetust polnud veel. Kinopäev oli läbi.

Jah õigus, sel hetkel veel ei sadanud. Oli õhtuselt hall. Üks paarike oli end purskaevu juurde pingile sättinud. Tüdruku pea oli poisi süles ja nad naersid, mis sest, et väljas oli juba külm. Ikka istusin pingile ja lõin raamatu lahti. Kui kaua juba raamatud minuga ei kõnele? Keeran tühja lehe tühja lehe järel. Tean, et sündmused arenevad juba kusagil mujal, elus, mida ei saa ühe ropsuga kinni lüüa, kus ei saa lehte tagasi keerata, mida ei saa käest ära panna või parema vastu vahetada... Kuhu nüüd põgeneda?