Õhtuks hakkas sadama, vaikselt ja tähelepandamatult. Jalutasin kino juurde ja vaatasin kava. Niisama lasin pilgu üle seansside. Ja tulin ära. Mitte ükski ei sobinud. Järgmist nädalavetust polnud veel. Kinopäev oli läbi.

Jah õigus, sel hetkel veel ei sadanud. Oli õhtuselt hall. Üks paarike oli end purskaevu juurde pingile sättinud. Tüdruku pea oli poisi süles ja nad naersid, mis sest, et väljas oli juba külm. Ikka istusin pingile ja lõin raamatu lahti. Kui kaua juba raamatud minuga ei kõnele? Keeran tühja lehe tühja lehe järel. Tean, et sündmused arenevad juba kusagil mujal, elus, mida ei saa ühe ropsuga kinni lüüa, kus ei saa lehte tagasi keerata, mida ei saa käest ära panna või parema vastu vahetada... Kuhu nüüd põgeneda?

Mõtted õhkuvast soojusest

Kihutasin täna rattaga mööda Rocca al Mare rannaala. Päike oli üsna pea loojumas ja armastajapaarid olid juba oma jalutuskäike alustanud. Oli jahe, putukad sööstsid silma ja suhu, kuid minust väljaspool laius soojus. Kas oli see tõesti minust väljaspool? Sööstes läbi armastajate soojade aurade, jäi ka minusse midagi sooja, killuke päikeseloojangu romantikat...

Tuleks loobude enesekesksusest ja lasta endasse ka väljaspoolsust. Filmi vaadates või raamatut lugedes suudame ju nii sisse elada, et samastame end kangelastega või vähemalt oleme sügavalt liigutatud sellest, mida kogeme. Miks me (või ainult mina?) ei võta samasuguse enesestmõistetavusega ka meid ümbritsevat reaalsust, mida läbistavad kõiksugused tunded, põnevad süžeed ja mis parata, tihtilugu ka tragöödiad. Meie elu ei pulbitse vaid meie kehades ja isiklikes mõtetes. Kõik meid ümbritsev võib samuti meie osaks saada ja peabki saama. Nii, nagu sipelgas elab pesakonnana, peaks ka inimene rohkem inimkonnana elama. Nii heas kui halvas.