Loomulikult kõik muutub, otsad tõmbuvad koomale, õhku jääb vähemaks, silmused langevad vardalt. Küsin endalt koguaeg: kas sellest kõigest ka midagi alles jääb? Ei usu.
Iga hommik annab meile uue võimaluse korda saata midagi suurt. Enamasti saadame lihtsalt päeva õhtusse.
Vahel ei tahagi teha midagi suurt. Tahaks teha natuke, midagi väikest, triviaalset, kellegi selja taga, salaja, üksi. Ja siis minna inimeste sekka.
Inimeste sekka võib muidugi niisama ka minna, aga siis peab oma nägu peitma, oma olemasolu põhjendama, otsima sõnu, tuge, kobama pimeduses.
Täna hommikul ärkasin oma linade vahelt tuhandekordsesse päikesepaistesse. Just nii mitu korda tugevam on päike siin üheksanda korruse korteris. Ja ma mõtlesin, et kõik, mis ma praegu tahan, on olla armastatud.
